Sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre tänasest artiklist “Kodanikuühiskonna mõttest” noppisin kena sõna küla-, linnaosaseltside jmt ühenduste kohta: asumiseltsid.
Kohalik olla näikse olevat popp, Tartu Postimehe sõnul astus põline mulk president Ilves Supilinna seltsi liikmeks. Samast suundumusest loeme vene uue põlvkonna romaanikirjaniku Dmitri Bõkovi äsja eesti keeles ilmunud teosest “Mahakantud”:
“Kas te olete märganud, kuidas praegu on moes klassikaaslased?”
“Täpselt!” sekkus mustade sirgete juustega kahvatu tüdruk. “See on nagu mingi epideemia. Kõik otsivad klassikaaslasi. Mulle maksa ükskõik kui palju – ma ei lähe iial neid molusid vahtima. Aga nemad tuhnivad vabatahtlikult.”
“Ja omakandimehi,” lisas umbes kahekümneaastane vaikne prillipapa, pikk ja verevaene. “Kõik on nagu peast segi. Neil, kes on Groznõist ja Pripjatist, on kaks sellist ühendust – vaata ning imesta. Kah saavad kõik kokku. Linnu ei ole enam ammu, siis nad taastavad virtuaalselt, kes kust tänavalt on. Hiljuti leiti Groznõist kaks tükki, nii vihkasid teineteist, kogu kooliaja kaklesid. Aga nüüd on nagu sukk ja saabas.”
Raamatu tõlkis Toomas Kall, kirjastas MTÜ Kirjandusfestival Prima Vista / Eesti Kirjanduse Selts. Esitlus on Tartu Kaubamaja Apollo raamatupoes 7. mail kell 17. Intervjuu Dmitri Bõkoviga.