|
Tallinnapostimees.ee (16.09.2012): “Täna öösel andis turvafirma G4S patrullekipaaž Tallinnas politseile üle joobeseisundis sõidukit juhtinud autojuhi.” Ma ei saa aru, milleks sohvrit süüdistada, kui tema sõiduk end nädalavahetusel tavalisest pisut vabamalt tahtis tunda. Lauset saaks parandada ühe sõna asukohta muutes. Tähendustel on tähtsust.
Taasiseseisvumispäeval, 20. augustil kuulutas president välja uute sõnade loomise võistluse Sõnaus. Sõnaloomevõistlust korraldab eesti keele instituut koostöös presidendi kantseleiga. Vasteid otsitakse järgmistele mõistetele: poliitika, kolmas sektor, PPP (public-private partnership), infrastruktuur, direktiiv, humanitaarabi, sustainable, avalik-õiguslik, mainstreaming, actor /player, othering. Vaata lähemalt www.sonavoistlus.ee.
Ajaleht Saarte Hääl (11. august 2010, nr 69) juhib tähelepanu jõudluskontrolli keskuse avaldatud statistikale Eesti lehmade nimede kohta. Selgub, et sagedamad* lehmanimed on Mustik, Täpi, Kirjak ja Mooni. Saarte Hääle sõnul ei ole kombeks panna lehmadele inimeste nimesid. Jõudluskontrolli keskuse kodulehelt leiame nende nimede loendi, mida on pandud vähemalt kümnele loomale. Lehmadele valivad nime enamasti [...]
Vahel kohtad igapäevasuhtluses vahvaid ütlemisi ja keelelisi pärle, mida ei saa kohe jagamata jätta. Näiteks õpetus selle kohta, kuidas öelda “Ei!”: “Ütle “EI!” ja küsi, kumba tähte ta nendest ei tunne!” Või siis: “Laku panni, laulurästas!”
Tore sõna on ka tiinusdementsus. Ilmselt kannatan isegi selle all, kui julgen siia riputada kaks Eesti uusima feminiinfolkloori näidet [...]
Auväärt Ametnik lõpetas kunagi nõukogude ajal Kooli. Ta sai Küpsustunnistuse. Talle oli õpetatud, et asutusenimetuses Naabri Lehma Lellepoja nimeline Tagumikutundide Tegemise Büroo tuleb pea kõik Sõnad kirjutada Suure Algustähega.
Ühel päeval sai Ametnik Ülemuselt Kirja ülesandega koostada Tekst. Igaks juhuks saatis Ametnik Teksti Keeletoimetajale ülevaatuseks. Tartu suurkooli XXI sajandil lõpetanud toimetajanaksik muidugi loopis kõik liigsed [...]
Sõna maa kuulub eesti keele sagedamini tarvitatavate sõnade hulka. Päris tihti tuleb mõelda selle üle, kuidas neid maa-pere vorme täpselt kirjutada, kas kokku või lahku ja kas suure või väikese algustähega. Annan siinkohal ÕS 2006 põhjal mõned soovitused.
Sidekriipsuga: maast-ilmast, Maa-väline (~maaväline).
Kokku: maaväline (~Maa-väline), maatasa, maadvõttev, ülemeremaa, eikellegimaa.
Lahku: maast madalast, maa põhja, maad [...]
Sportlane ebaõnnestus (?). Eesti keeli öelduna äpardus tal võistlus, tema võistlus ei läinud korda, katse nurjus, sooritus läks täitsa metsa või puhta puusse, lausa purki, pekki, nässu, täiesti nihu, luhtus. Atleet kukkus ühesõnaga läbi. Sellega lendas olümpiapilet vastu taevast.
***
Ajakirjandustekste lugedes tundub mulle, et eestlase sõnavara kipub viimasel ajal ahenema. Kombeks [...]
Saagu see selgeks: Helju Valsi suurepärane sõnasakutus juhib tähelepanu sõnade ohjama ja ohjeldama kasutusele: “…ohjama tähendab ohjadest juhtima (“Nõõ!”) ja ohjeldama, vastupidi, on ohjes hoidma (“Ptruu!”)”. Ulakaid lapsi saab Valsi sõnul seega ohjeldada ehk kantseldada, manitseda, talitseda, korrale kutsuda (piits) või siis ohjata ehk juhtida (präänik). Loe lähemalt: Helju Vals: mis aitaks ohjeldada ohjamist? (Postimees, [...]
“Milline võrratu nunatak!” õhkas gröönlane kaljurünkal kajakaid imetledes.
Vt ÕS, sub nunatak. Täiesti eestikeelne sõna, ei nõua isegi kursiivi.
Õssist leiab üht-teist igale maitsele. Pedandile paiteoks on seal normitud järgmist:
mh, mhh – väljendab küsimust või rahulolematust;
mh-mh – väljendab jaatust;
mkm – väljendab eitust.
“Mhh?” ütlen ma. Hämmastav :)
|
Hoiatus Ajaveebi tekstid ja fotod on autoriõigusega kaitstud materjal. Neid võib ilma autoriga kooskõlastamata kasutada ainult isiklikul ja õppeotstarbel. Kontakt: kairit[ät]keeletoimetajad.ee, www.keeletoimetajad.ee.
|