Olgu selle ”vähenemine on toimunud” lauseosaga nii nagu on, aga minu kõrvu igatahes paitas leid ”majandus õitseb või kiratseb”. Ega peagi ju kogu aeg “tõusma” või “langema”, “kasvama” või “kahanema”, võib tõepoolest “õitseda” ja “kiratseda”. [...]]]> Postimehe äriportaal www.e24.ee (1.11.2010) üllatas meeldiva sõnastusega:  “Ametiühingute liikmete arv on Eestis viimastel aastatel järjekindlalt kahanenud. Vähenemine on toimunud sõltumata sellest, kas majandus parajasti õitseb või kiratseb.”  

Olgu selle ”vähenemine on toimunud” lauseosaga nii nagu on, aga minu kõrvu igatahes paitas leid ”majandus õitseb või kiratseb”. Ega peagi ju kogu aeg “tõusma” või “langema”, “kasvama” või “kahanema”, võib tõepoolest “õitseda” ja “kiratseda”. Aitäh kirjutajale meeldetuletuse eest, et ka ilusti saab öelda.

Sidekriipsuga: maast-ilmast, Maa-väline (~maaväline).

Kokku: maaväline (~Maa-väline), maatasa, maadvõttev, ülemeremaa, eikellegimaa.

Lahku: maast madalast, maa põhja, maad ligi, maad [...]]]> Sõna maa kuulub eesti keele sagedamini tarvitatavate sõnade hulka. Päris tihti tuleb mõelda selle üle, kuidas neid maa-pere vorme täpselt kirjutada, kas kokku või lahku ja kas suure või väikese algustähega. Annan siinkohal ÕS 2006 põhjal mõned soovitused.

Sidekriipsuga: maast-ilmast, Maa-väline (~maaväline).

Kokku: maaväline (~Maa-väline), maatasa, maadvõttev, ülemeremaa, eikellegimaa.

Lahku: maast madalast, maa põhja, maad ligi, maad pidi.

Suure tähega: Vana Maailm, Uus Maailm, Kolmas Maailm.

Väikese tähega: tuhande järve maa, tõusva päikese maa, püha maa, külmale maale, hommikumaa (~idamaa), õhtumaa (~läänemaa). 

Sõnasoovitus: maadjas (= maad ligi hoidev), nt maadjad männid.

Teen ettepaneku hakata tähenduses ‘indiviid, üksikisik’ kasutama sõna ütsik. Võtame kirjakeelde kena lõunaeestilise tüve, milles leiduv t loob seose sõnas indiviid kõlava d-elemendiga – nii pole esiotsa päris harjumatu. Kokku saamegi: ütsik. Hea lühike ja päris oma. 

 On ju igal ütsikul õigus oma [...]]]> Indiviid… Üksikisik… Tüütu! Üpris pikad, igavad ja liiga sagedad sõnad pea igas ette juhtuvas tekstis. Vahel kohtab koguni vormi üksikindiviid, mida tasuks tautoloogia* tõttu** vältida.

Teen ettepaneku hakata tähenduses ‘indiviid, üksikisik’ kasutama sõna ütsik. Võtame kirjakeelde kena lõunaeestilise tüve, milles leiduv t loob seose sõnas indiviid kõlava d-elemendiga – nii pole esiotsa päris harjumatu. Kokku saamegi: ütsik. Hea lühike ja päris oma. 

 On ju igal ütsikul õigus oma arvamusele.

* Tautoloogia – sama või lähedase tähendusega sõnade tarbetu kordamine, nt vana rauk.

** millegi tõttu – halvast tingituna, halva ajel; tänu millelegi – heast tingituna, hea ajel (“Bussi hilinemise tõttu jäin ma tööle hiljaks”, “Tänu vanaema tehtud pannkookidele jäime seekord metsas ellu”).