Üpris eksootiline on eesti keel helindatult. Proovige hääldada emba-kumba pisut “aafrikapäraselt” ja lisage sellele aeglaselt ning r-i põristades ürgorg. Kas ei kõla toredasti, lausa loitsuna? Vokaali- ega konsonandikuhjatisi ma ei hakka siinkohal esitama, küllap teab igaüks ise nende kohta* häid näiteid tuua. Mõtlen neid kuu-uurija töö-öö, jüriöö**, vintsklema jmt. Tegelikult on põnev, kuidas muukeelne inimene tajub helindet eestit – tehke vahel proovi, hääldage sõnu ja paluge need kuulajatel üles kirjutada. Mis tähega märgib võõras näiteks meie õ-häälikut? Või kuidas tajub ja suudab korrata sõna veoauto? Tulemused pakuvad kindlasti mõtlemisainet.
* Õige kasutus on näide (millegi kohta), (millegi) näide, väär on tarvitada * näide (millestki). Õige on seega näide hea suhtumise kohta, hea suhtumise näide, väär *näide heast suhtumisest.
** Õige on väike algustäht nagu muudegi pühade ja tähtpäevade nimetustes: jõulud, jaanipäev, vabariigi aastapäev, jüriöö, madisepäev jmt. Väiketähega kirjutatakse ka aasta tegu, aasta ema, aasta sportlane.